Täna on siis oma hoogu maha võtmas üks tore ja võimas torm meil, ja no ega minagi ei saanud istuda käed rüppes toas ja vaadata, kuidas tema seal õues üksinda möllab, läksin talle seltsiks veidikeseks, ja lubasin tal endast läbi puhuda, et minugi hing võiks puhtamaks saada. See on äraütlemata hea tunne, kui väikesed veepiisad pritsivad näkku ja tuul tahab sind kiviotsast alla lükata.
Selle kõige juures avastasin ma ka meie inimeste ühe huvitava maneeri, me oleme hädas ja kurdame, kui tore tuul midagi ümber korraldab, eriti siis kui see juhtub meie igapäevateel ja meie rutiin seeläbi saab segatud, kuid siis kui maru ümber kujundab kanda, tõstab kive siia ja sinna, ei tee me sellest väljagi, sest see pole justkui meie maa.
Arvan, et selliseid torme on vaja, sest need puhastavad meid ja puhastavad loodust ka neist puudest, mis nõrgad ja haiged, mis vajavad murdmist. Aga tegelikult oli mõte siia ikka pilte ka panna, täna taas lummasid mind need looduse värvid, sünged ja sügavad toonid.
