Jaani laupäeval jäi minu teele üks paik, mida olin mõelnud juba ammu külastada, kuid seni ei olnud ikka sinna jõudnud. Paigaks siis Hara lahes olev vana ja suur Punaarmeest mahajäänud kai. Ja ega vahet tegelikult ei olegi, mis eesmärgil ta sinna kunagi rajati, praegu on ta lagunev ja loodusega üha enam ja enam üheks saav.
Seal kai peal aga tulid minu mõttesse taas killud, millele olen ka enne päris palju mõelnud. Me inimestena arvame, et võime ehitada ja rajad suuri ja jäävaid hooneid, kinnisvara omamine on nii tähtis, et selle nimel ronitakse oma nahastki välja. Kuid isegi kõige tugevamast betoonist ehitised annavad mõne aja pärast alla loodusjõududele nii, et alles jäävad vaid armetud jäljed minevikust.
