Gallery Categories "Loodus"

See aastaring keerleb ikka kiirelt! Päris harvaks on jäänud need hetked, kuid on aega võta kaamera ühes ja minna …
Kuid seekord siiski see õnnestus, ja õnneks on ka oktoobri päiksetõusud juba ka minu jaoks vastuvõetavamal ajal, ja nii ühel imeliselt kaunil päikesest ja härma hõbedast täidetud hommikul võtsin ette rännaku.
Sedapuhku siis taas järge äärde millel nimeks Pühajärv, ja selle vahetusläheduses olevasse Seli rabasse.
See hommik oli imeline oma karguses ja selguses ja värvides!

Lõpuks teie ees ka siis eelmise esmaspäeva rännu pildid!
Käisin lapsepõlve mängumaa kandis, pildile püüdmas neid jälgi, mis on juba ammu sinna kanti püstitatud, kuid mis enamuses kipuvad looduse jõududele alla vanduma. Erandiks on vanim jäg, ehk Koluvere loss, mis on uuele elule aidatud, ja särab hiilguses, mida ta ammu pole näinud, kuid Silla õigeusu kirik ja Jõgeva kõrtsihoone järjest enam vannuvad alla looduse lammutusjõule.
Lõpetuseks ka paar pilti veidi kaugemalt, ehk Dirhamist, mis oma lihtsa, kuid võimsa loodusega min tol õhtul võlus.

Käes on aeg, kui viljapõllud kaunistavad oma kullaga selle taevasina all meie armast kodumaad, ja ikka toob see viljapõldude nägemine mõttesse laulu “Voogav kuldne põld”. Ja selle kõige peale ei oska muud öelda, kui “Ilusa oled EESTIMAA!!!”

Ega me eriline õite pildistaja pole, kuid möödunud nädalavahetusel siiski haarasin kaamera, et pildile püüda mõned õied, mis kevades pakatanud, ja selle roheka ja hallika tooni hulka ka valget ja muidki värve toovad.

Eilne õhtu oli eriliselt kaunis kevadõhtu, õhk oli soe ja merel oli udu, sest vesi ei ole jõudnud veel soojaks saada, nii siis võtsingi ette väikese jalutuskäigu, et seda kevadist ilu veidi kinni püüda kaamera silma läbi.

Tunudb, et mind lummavad kõik need värvid, mida loodus meie päevade ilmestamiseks kasutab. Jah, hall aeg hakkab mööda saama ja värviküllus üha enam võtab maad. Ja kõige toredam on ju tegelikult see, et siis kui kõik need värvid tärkavad ja taas nähtavaks saavad, siis on valgust palju ja varje palju vähem. Nii kogeb avarust ja avatust, saab vabalt hingata.

Selkorral pilte ei ole küll väga palju, kuid nende püüdmiseks sai tehtud veidi üle 23 km ring Viimsis, et leida selle maanurga ilu siit ja sealtpoolt.

Loodus ärkab kevadel, ja üldiselt me kõneleme, et loodus ärkab unest, kuid vaadates murtud pilliroogu ja oksi, koltunud kulu ja muud sarnast ning kõike seda vtärkavat ja värsket, siis mitte kunagi ei saa elavaks enam rohulible, mis talveks surnud, vaid tärkab uus, tõuseb uus, sest vana on surnud. Nii ju tõusebki loodus taas!

See oli juba nädala eest, kui käisin otsimas kevade jälgi ja talve jäänudseid. Ja peab tunnistama, et leidsin mõlemaid, nii et pildile sai püütud kaunist härmahõbedat, kui ka vulisevat vett. Selline see hilistalv/varakevad on. Nüüdseks on ta küll jah hoopis teistsuguse ilme võtnud, palju hallima, kuid omamoodi huvitav ju seegi.

Ja üks pilt, mis ei ole metsast ega jõeäärest on hoopis ühelt väikeselt kalmistult, ja see kaev pani mind mõtlema kummalisele ilmingule, mille toob kaasa komme kasta lilli, mis kasvaavd haual. Kui seda teha, siis ju tegelikult kastetakse lahkunuid ka!

Kummalised kombed ikka meil inimestel!

Loodus on ikka kummaline küll, kui veebruari kuus on karmide miinuste asemel leebed plussid, nii võib juba päris veebruari kuu alguses leida jälgi, või õigemini märke kevadest.

Hommikul tegin väikese jalutuskäigu Kakumäe rannas, ja otsisin sealset kevadet.

Kummaliselt kiirelt möödub viimastel aegadel see aeg, nii on möödunud palju päevi ja nädalaid sellest, kui siia mõne pildi panin, kuid siin nad taas on. Eile õhtune päikeseloojangu järgne Peraküla rand oli lummav. Kuigi jah, kohale jõudsin siis, kui päike oli juba looja läinud, kuid siiski olid värvid võrratud!