Oli siis minul siin selline harukordne võimalus, et käisin ja olin nädalakese Taimaal. Ja loomulikult oli mul kaamera ühes, et kinni püüda sealse eluolu omapära ja looduse ilu.
Aga miks “Elu vanajumala seljataga?” Eks ikka seepärast, et neil seal kombeks Budda kujusid siia ja sinna paigutada, ja üks neist, päris pirakas istus mäeotsas seljaga lääne poole, ja kuna minu peatuspaik oli läänekaldal, siis veetsingi nädala sõna otseses mõttes vanajumala seljataga. Ja ega selle elu üle seal väga põhjust kurta pole, teistsugune ta oli küll, kui harjunud siin, kuid huvitav siiski.
Aga kuna pildid kõnelevad kõige paremini, mida ma nägin, siis aitab sõnadest küll! 🙂
